Siit tuleb pikk postitus

Viimase kahe nädala sündmused võib kokku võtta kahe sõnaga - probleemid tervisega. Esmalt pärast Viru Maratoni oli mõned päevad üks silm suht lukus, seejärel läks õues nii külmaks, et üldse polnud soovi välja minna ning seejärel teisipäeval suutsin tõbiseks jääda ning kolmapäev/neljapäeva hommik end üsna halvasti tunda. Seejärel läks asi ülesmäge ning reedel pärast proovitrenni, kus 5min kiiremal lõigul käed juuube täis läksid, otsustasin Alutaguse 36km maratonil startida. Sebisin numbri ning pidin jälle ajavõtuülemaga kokkuleppele saama, et ette startima saada. Eelmine õhtu sai siis kohapeale ära sõidetud ning öö Avo juures veedetud. Sinna te juba sisse ei murra, koer sööb teid lihtsalt ära, kui te seda proovima peaksite :) Öösel oli teki alt väljas suht jahe, et öösel vetsuminekuks mul viitsimist ei jagunud, ema ja õde tõstaks kindlasti kisa, kui meil kodus sama temperatuur(18) oleks, aga ma olin väga rahul, sest väljas oli ju -25. Hommiku vara äratus, NBA2k12 ning võistlema. Alguses sai 9kesi minema pandud, väga üllatavalt lihtne oli, kuigi mu plaan nägi ette ülimegaettevaatlikku algust. Võtsin siis varsti hoo maha, aga siis nägin, et konkurent M20 võidule jäi samuti esigrupist maha ning saime kokku 4se pundi, millega varsti liitusid tagantpoolt nii 20 tegelast, kellega sai siis rahulikult koos sõidetud kohtadel 8-u30. Mul läks vaatamata kergele tempole järjest raskemaks...
....aga see läks varsti üle, kuigi olin vahepeal maha jäämas, siis kosusin ning hoidsin järel ära, ka mingi 10km enne lõppu oli raske koht, kuid ma elasin selle üle ning viimase 5km paugutamised mind maha raputada ei suutnud ning selle pundi võidu võtsin ma ära, tasuks 8. koht ning M20 võit. juhheiii.
See oli vaid unistusteversioon, tegelikkus kujunes välja selliseks...
....nimelt olid/on mu käed nii nõrgad ja treenimata, et need lihtsalt väsisid ära ja mingil hetkel polnud kätetöös mingit jõudu taga, lihtsalt käed käisid ja aitasid natuke. Siis suutsin mingi 5km lihtsalt tahtmise ning ülejäänud keha töö arvelt ära kannatada, aga siis ma jäin sellest pundist maha. Mingi aja pärast öeldi kohaks 26. ning lootsin, et kosun ära. 20. km toidupunktis peatusin umbes minutiks ning sõin oma geeli, vahetasin joogipudeli ning ühe banaani võtsin ka peale. Üritasin korraks veel liikuma saada, aga mida ei ole, seda ei ole. Käed olid lihtsalt nagu moe pärast küljes, abi neis polnud. Kahjuks oli tegu rajaga, kus tuli töötada 75% käte pealt. Nii ma siis vajusin, massid sõitsid mööda ning kui ma järgi üritasin võtta, siis pärast kahte tõuget tundsin, kui krampi lõid käed ja rinnalihased. Mingil hetkel otsustasin, et ootan järele tegelase nimega Siim Suuroja. Sõitsin seal rahulikult, pulss üle 165 ei läinud ning läbi suurte raskuste jõudsin toidupunkti, mis oli 9km lõpust. Sinna ma jõudsin umbes positsioonil 100 ning olin ainuke, kes raatsis süüa rahulikult. Päris hea söök ja teenindus oli. Umbes 10min pärast jõudis ka Siim ning saime varsti minema hakata. Olin mööda lasknud umbes 100 inimest. Sõitsime siis koos mõnusalt lõpuni, kuigi midagi eriti kerget seal ei olnud. Lõppkohaks 216 ning vabandan ajavõtu ülema ees, et alt vedasin.
Täna õhtul Lõunakeskuse juures 100m suusasprint, aga ei usu, et sinna lähen, 5€ eest ei tasu ära. Mingi 2 või 3 oleks veel mõistlik mu jaoks, et selline kõva üritus ja nii. Homme on ka ENMV sprindis, aga kuna ma ikkagi kirja ei saanud, siis sinna ka ei pea minema, saab rahulikult Haanja Maratoniks treenida. Im out.

Hello, hello.

Vahepeale on jäänud kõigest 5 päeva, aga minu jaoks on palju toimunud, eriti viimase 24h jooksul.
Nädalavahetusel olid külmapühad, ei viitsinud trennigi minna, mõnus oli. Samal ajal olin kurb, et olen end treeningrütmist välja lasknud ning nüüd raske end kokku võtta. Esmaspäeval hakkas kool ja seal läheb iisilt, praegu on vaid loengud, aga varsti läheb andmiseks, pean PALJU rohkem pühenduma kui sügissemestril. Aga viimase 24h juurde...
Eile kell 4 sai Otepäält välja sõidetud Riia poole, et vaatama minna Rammsteini kontsertit. Bussisõit oli äge, sai kuulatud vägagi insider infot viimastel aegadel skandaali põhjustanud teemal, imestasin, kui lollid ikka inimesed kohati on ning, et ajakirjandus ei tea ikka mitte midagi, mis tegelikult toimub ehk siis rahvale antakse täiesti vale pilt. Jutu lõpuks jõudsime kohale ja ma avastasin, et olen haigeks jäänud, nohu pressis peale. Nüüd siis tatistan siiamaani. Kurb, tahtsin täna korralikult trenni teha, aga pidin leppima vaid 800m ujumise ning 1h suusaga, ei tahtnud rohkem riskida.
Kontsert oli ikka võimas, võinoh algus oli väga võimas, korraks tõmbas silmanurga märjaks, aga usun, et seda põhjustas ikkagi natuke haige silm. Võimas start oli ikkagi, siis vajus veits ära, aga kui tuli minu poolt oodatuim Mein Teil ja ühe bändiliikme ''supipotis'' küpsetamine ehk potile lasti leegihetijaga tuld alla, siis tõmbas taas kontserdi käima. Igaljuhul pole Rammstein mitte muusikakuulamiskontsert, vaid ikka show on see, mis inimesed saali toob, nt meie taga istus VIP loožis Läti peaminister. Mu jaoks läks aind korra üle piiri, kui hakkasid tulema mingid pede- ja panemisnaljad, aga neid ongi väga imelik vaadata, kui kõrval istub isa ning kolm pinki edasi umbes 8-ne poiss.
Tagasi sportlikute teemadeni - täna sai käidud Klubi Tartu Maratonis uurimas, et miks mulle pole keegi maili peale midagi vastanud, nimelt taotlesin juhendile tuginedes, et minu stardinumbri määramisel arvestataks selle aasta Viru Maratoni 23. kohaga ning sain seal vastuseks, et mulle on määratud 5. stardigrupp ehk numbrid 701-1000. Vähe kettasse ajas ikka. Mis ma ikka teha sain, panin sportinfo.ee portaali tõuke, et mis värk on.. Moti tõmbas maha küll ning tänane mõte haiguse ning olematu treenituse tõttu laupäeval Alutagusel mitte startida muutus kindlaks osalemiseks, sest on vaja sõitu anda 1) et saada head punktid 2) et minna enne TM starti ajavõtu ülema juurde küsima allkirjaga õigust startida 101-200 grupis.
Loodame, et nüüd ilm jääb nii normaalseks nagu ta praegu on, et saaks ikka nina uksest välja ka pista :)

Cold

Leidsin ka külmapühade vahepeal aega milliliiter.blogspot.com lehele tulla ning siia sissekanne teha. Viimati lõpetasin sellega, et lubasin õppima hakata, aga kõik ei õnnestunud nii hästi, kui võinuks. Silm tegi maru häda ning lugesin ühe silmaga, mis oli väga väsitav ning keskendumist häiriv. Tulemuseks oli see, et ei õnnestunud eksamit läbi soovitud tasemel ning saan järgmine aasta uuesti näha kolleeg Rauli. Nüüd saan järgmise esmaspäevani puhata enne uue semestri algust, olen võtnud tagasihoidliku eesmärgi 30EAP, aga tunniplaan on raskem kui möödund semestril.
Kuna õues on meil jube külm, siis lükati nädalavahetusel toimuma pidanud võistlused edasi ning esmalt tekitas see minus rõõmu, sest silm pole just parimas seisus ning pärast eelmist laupäeva pole ühtegi normaalset treeningut teinud. Nüüd eile mõtlesin, et sellega vähenesid mu hooaja võiduvõimalused märgatavalt, kuna nüüd on tõelistel favoriitidel võimalus rohkematel etappidel osaleda. Samas nad peavad edasi lükatud maratonil osalemise eest maksma 27€. Ega suurt vahet ei ole, peaasi, et oleks fun!
Treenimisest rääkides ei oskagi öelda, kuna mu järgmine võistlus on. Nimelt unustasin ise Alutaguse maratonile soodsal ajal kirja panna, aga samas ei olnud ka kindel, kas tahan osaleda. Osalemise pooltargument oleks see, et saab harjutada enne Tartu Maratoni seda paaristööd ning see, et mul on seal vaat, et parim võimalus tulemust teha, kuna ilm on veel külm ning rada kõva ehk on hea libisemine sobib miniusugusele 80kg poisile. Vastuargumendis oleks see, et nädal enne TMi võin end liigselt ära väsitada seal ja ma sooviks teha järgmise nädala tugeva trenni nädala, et TMil oleks vähe teravam minek. Teiseks pean maksma 7€ rohkem, kui algselt oleks pidanud. Neid argumente siin kaaludes leian, et tuleb ikkagi starti minna! Pärast seda on suur otsustamiskoht, kas startida EJuMV'l sprindis, et kas parem on 3-4 sõitu sprinti või mõni korralik treening, raske öelda. Üks suur otsustamiskoht on veel selles, kuna ma teen ühe treeningu, mis on mul n-ö arsenalis ning kahel korral kahest pani see mind minevikus haigelt liikuma. Aga mis ma ikka siin jutustan, parem tegutsen ! Taaslugemiseni !

WIN

Laupäeval toimus siis esimene Estoloppeti sarja etapp Rakvere külje all Mõedakul. Nagu ma ka varem kirjutanud olin, on sel hooajal mu eesmärgiks sõita hästi ning loota, et M20 n-ö tipud mind segama ei tule ja võtta selles vanuses üldvõit. Kuna tegu oli mu esimese maratoniga sellisel kujul, et stardin eest pundist ning kavatsen sõita nii hästi, kui ma suudan, siis oli põdemist ja teadmatust enne starti küllaga. Kas ma sõita jõuan ? Kas minna esimestega kaasa ? Mida külma ilma puhul selga panna ? Mida suusa alla panna ? Kuidas tarbida sõidu ajal sooritust toetavaid geele ? jnejne. Mõtlesin, et eestlasele ikka meeldib lugeda teiste elust ja nii, seega kirjutan siis pikemalt oma maratonikogemusest siis..
Stardinumbriks määrati mulle 297 ning veidi üle tunni varem kohale jõudes oli esimene tee ajavõtu ülema juurde, kes oma allkirjaga lubas mind esimesse stardigruppi. Seejärel sai umbes pool tundi enne starti võistlussuusad joonele viidud ning ise läksin väiksele soojendustiirule, täpsemalt tutvusin esimese kilomeetriga, mis oli valdavalt ülesmäge. Joonele astusin nii 5min enne starti ning panin sisse oma esimese ja viimase geeli sel päeval. Stardikell tiksus 5,4,3.. ning keegi publikust hõikas ''LÄKS'' ja kõik panid minema. Enam-vähem samal ajal käis stardipauk, kui tehti see üleval olev pilt. Alguses sai rahulikult punti võetud, aga 7min möödudes hakkasin maha jääma, võtsin küll paar korda järele, kuid nägin, et sellel tegevusel pole mõtet. Nii ma siis pidin mingi 10-15 minti üksi sõitma, kuni sain endale sobiva tempoga punti, kus olid kohad umbes 25-30. Tiksusin seal pundis ning ei kavatsenudki ennast liigutada enne, kui järgi on jäänud umbes 15 või vähem KM. Reaalsus kujunes välja vähe teistsuguseks. Vaatasin, et üks kõva töövend vedas seal ning mõtlesin teda veits aidata, aga välja kujunes see, et paari minuti möödudes olin koos ühe kämpariga nii 15 sekki eest sõitnud ning esimene mõte oli ''Krt, vara sai!'' Aga polnud mõtet enam tagasi vaadata vaid kogusin siis eesolevatest tegelastest kokku neljase pundi, kus oli üks norm töövend, kellel oli teistest täiesti savi, tegi oma sõitu.

Raja pealt öeldi, et grupp sõidab positsioonidel 21-24 ning varsti, kui vana maratonihunt Allar Soo selg ees meile ''posti pani'' mängisime 20. koha peale. Sel hetkel hellitasin veel lootust sõita üle Arturi eelmise aasta 18. koht ning umbes 13km enne lõppu punti vedades mõtlesin, et vara on veel eest panna, et mul on teisi kutte veel vaja, lõputõusudel on veel võimalus kõvasti panna. Ning paar minti hiljem tuli murdepunkt, kui ma oma punsust juues kukutasin selle maha. Tekkis nii 10sek vahe teistega, mille tagasivõtmine oli oi, kui raske. Eks nad panid ees käiku ka, ma arvan. Nende sündmuste järel oligi umbes 8km jäänud ja viimane TP, kus ma otsustasin võtta välja oma Guarana laksu ning esmapilgul tundus mu pettumuseks, et vedelik oli ära jäätunud, aga õnneks siiski mitte. Kahjuks võttis see protseduur nii kaua aega, et jäin uuesti maha. Kuigi selleks hetkeks oli tõusuvariandi juhtjalg täiesti piima täis, vbla polegi mul nii täis olnud, naersin omaette. Korraks sain veel järele, aga siis jätsin ennast rahulikult maha, sest nägin, et M20 võit on käes ning ma tahtsin lihtsalt lõppu jõuda oma pakuga. Viimase 4km kaotasin sellele pundile nii 1min30sekki, sest sõitsin lihtsalt selle raja läbi. Tagant keegi õnneks ei ohustanud ning lohutasin ennast sellega, et Jordan on kõva koht küll.
Järgmine maraton on siis sel pühapäeval Tamsalus, kus lubab üsna sarnaseid olusid, mis omakorda lubab taaskord kõva ja kiiret rada, mis mulle meeldib. Lisaks sellele olen targem, et distantsi keskel tuleks ikka üks geel endale sisse tõmmata, mis mul laupäeval tänu vedama minemisele jäi tegemata, plaan oli veel 15min pundis tiksuda ja geeli võtta. Pühapäevase eesmärgi julgen ka välja öelda, kui mu silm terveks jääb, siis soovin olenevalt nimekirjast korrata M20 võitu ning võita neid, kellega sai koos pundis sõidetud, kogemusi on ju kõvasti rohkem võrreldes esimese maratoniga. Nüüd hakkan õppima üheks järeleksamiks, mis algab umbes 22h pärast. Õpimaraton algab !

23/01/2012

Olete tagasi jõudnud mu blogilehele, kus on sisse viidud mõned muudatused. Panin mõne laheda pildi, mida uues arvutis leida võis ning lisasin läbi aegade külastatavuse ning võimaluse uue postituse korral saada email.
Hetkel on elu mind kandnud Tartusse, kus homme on ootamas Majandusteooria eksam, mis praeguste teadmiste juures jääks küll läbimata, aga homseni on veel väga palju aega. Süsteem on siis selline, et eksam ise annab 70% hindest ning ülejäänud 30% tulevad kontrolltööst. Neid oli kokku kaks ning kahest parem läks arvesse. Seega on mul all 18% ning vaja homme 32% saada. Minule teadaoleva info järgi on töös võimalik saada 120 punkti ning maksimumsoorituseks loetakse 100 punkti. Kui ma asjast õigest olen aru saanud, siis peaks ma saama homme aine läbimiseks 120st punktist 46. Aga üritan ikka varuga võtta, et pärast ei peaks samal päeval kahte järeleksamit sooritama.
Täna lugesin uudist, et Rene Zahknale, kes võitis kaks noorteolümpia medalit, määrati 500€ suurune preemia, siis mõtlesin, et kui palju rohkem vaeva ja raha selle alla ikka on pandud. Pakun, et summa on ikka kordades suurem. Praegu tahetakse uue paari suuskade eest poes 500€ ! Samal teemal mõtlesin juba siis, kui ta sõitu andis, et ta oleks pidanud enne starte tegema FBi seinale mingi postituse, et ''Õnnesoovid postitada siia, palun'' või midagi sellist, muidu on sein mingeid õnnesoove täis ja ära risustatud. Teiseks veel tähtsam asi, et trennis poistega sai arutatud, et nüüd saab Rene ükskõik, mis keha ta ise tahab, praeguses ühiskonnas on see staaride jahtimine ikka täiega moes. Tal pole küll autot, mis räägiks, aga tal räägivad medalid.
Mõtlesin küll, et enne Viru Maratoni on see viimane postitus, aga ei usu, et see nii ikka läheb. Praegu on siis seis selline, et vahepeal tegin 3 trenni, esimeses neist, pärast nappi uneaega olin natuke kinnine, et olnud vaba liikumist. Eile oli imehea kõik, andsin pähe ja pulss oli madal, super ! Täna hommikul siiski nii ei olnud, eile arvasin, et võib endast tugevamatega ka trenni minna, aga juba hommikul oli selline kahtlane, raske tunne ning see jätkus ka trennis. Loodame, et homme on parem päev. Lisaks tugevatele trennidele otsustasin lisada vormi parandamiseks väikestviisi unerežiimi - loodan nüüd iga päev 11 ajal voodisse minna ning uinuda. Nii peaks nii treeningutel kui ka võistlustel olema palju parem enesetunne.
Praegu mõtlen, et võiks siin igast teemadest kirjutada, näiteks MKst, aga pole mõtet liiga pikaks ajada. Järgmises postituses tuleb juttu laupäeval startivast Estoloppeti esimesest etapist Viru Maratonist.

Üle pika aja taas.

Tere minu ohtrad fännid ! Tänaseks on siis viimasest postitusest pea kaks kuud möödas ning kui alguses oli vahepeal mõte, et sellest võiks blogis kirjutada, siis asi kunagi selleni ei jõudnud. Vahepeal on palju toimunud ning proovin siia midagi huvitavat vahepealse aja kohta kirjutada.
Täna olen siis 4 ja pool tundi maganud, et ma oleks ikka maksimaalselt valmis eksamiks nimega Õiguse Entsüklopeedia. Sinna minnes oli raske üle D loota, aga kohalejõudes saime aru, et teemade jagamine suuliseks vastamiseks käib süsteemis ning süsteem toimis nii kaua, kui mina sinna sisse astusin. Täpselt minu koha peal otsustas õppejõud ühe teema vahele jätta ja ma sain haigelt üle. Teemaks tuli siis õigusnormide asemel Riigivormid vms ning ma ajasin seal mulli ja sai kiirelt selgeks, et mul tuleb siia tagasi tulla. Ma pole kurb, sest ma saangi siis selle aine paremini selgeks. Ega see mööda külgi maha ei jookse. Vähemalt tänu minule said mõned enda eksamiks valmistudes vaid üheks teemaks õppida ning neil läks täppi :) Ülejäänud eksamitest rääkides on üsna palju nalja olnud, aga avalikult vast ei hakka nendest skeemidest rääkima, kuidas üks või teine eksam ära sai tehtud :D Ütleme nii, et õnn on mänginud suurt osa. Nüüd ei tohi majandusest läbi kukkuda ja siis peaks sügissemester täies mahus läbitud saama.
Viimase kahe kuu jooksul on palju sporti tehtud, eriti jaanuaris. Kohe pärast eelmise postituse tegemist sain teada, et lumi on maha pandud ning otsustasin ära proovida. Sellele 0,9km pikkusel ringil pidime sõitma oma 40 päeva ja see polnud just mõnus, aga ma käisin ainult siis, kui ma viitsisin ja mu lahe kaaslane muusika oli minuga alati kaasas. Huvitavat ikka juhtus, enne jõule tahtsin teha vähe kiiremat tööd ja sõitsin ma mäest alla kui tunnen, et võtab väheke kinni ja see läks järjest hullemaks, varsti vaatasin, et ohhooo, mul on suusk pooleks(täpsemalt öeldes mitte pooleks, aga murdunud). Nüüd viimased paar nädalat olen teinud eriti tõsiselt ja ka tugevaid trenne, et olla heas hoos Estoloppeti esimesel etapil Viru Maratonil, kus mul on võimalik saavutada päris hea koht, põhjusest räägin siis, kui tegu on tehtud. Treenituse tase ning liikumine trennis lubavad mõelda sellele, et soovin võita Estoloppetil aasta kokkuvõttes M20 vanuseklassi. Kavatsen sõita kõik etapid ning startida ka EMV sprindis ja teatesprindis ning veel huvitavatel võistlustel. 7. jaanuaril käisin ka Swedbanki noortesarjas sõitmas, kuna olin kaaslasega kaasas ning mis ma ikka niisama passin seal, sest võistlus on ju parim treening.
Kuna ma olen pika jutuga, siis rohkem tänasesse postitusse ei mahtunud !

JORDAN

!!! Iga korraga meeldib aina rohkem.
Täielik kino, mis meil siis Otepää vallas toimub. Pühajärve kool tahetakse kinni panna ja maaelanikud, nagu nad enda kohta ütlevad, protestivad. Mis mõte on kahel koolil 7km vahemaaga, kus käib kokku u500 kooliealist last? Ma arvan, et paneme Otepää Gümnaasiumi kinni ära, peaasi, et Pühajärve kooli lapsed saaksid käia OMA koolis. Ehk siis teeme ühe suure kooli..Pühajärve Gümnaasiumi !
Vahele üks lause Northugist. Ma sellel aastal vaatan võistlusi vist küll nii, et võidaks ükskõik, kes teine, aga mitte Northug. Nii mõttetu ja igav. Aga keegi ei suudagi vastu panna. Pühapäeval anti talle enne lõpusirget juhtohjad ning kahe tõukega ta oligi läinud, ma isegi ei vaadanud ta poolegi lõpusirgel.
Juttude järgi on Tehvandil lumehunnik saepurust lahti võetud ning rada pannakse maha, mis on suurepärane uudis. Saab ka proovida, kas jooksuotsad on kasuks tulnud mu treenitusele. Äkki saab teha ka mõne normaalse, inimese moodi liigutuse ilma, et pulss 180 ei ole.  Poleks kunagi uskunud, et jooks võib olla mu põhiline ja väga meeldiv treeningvahend. Varem ma konkreetselt vihkasin seda.