Wednesday, June 15, 2011

Kirjand 2011

Minu Eesti

Inimene loob oma maailmapildi ise. Oma tänaseid uskumusi ja vaateid ei saa paika panna pelgalt hetkeseisu vaadates. Ilma minevikuta ei saa hinnata olevikku ega vaadata tulevikku. On vaja teada, kust me pärineme. Iga indiviid näeb oma riiki, selle ajalugu, tänapäeva ning ees ootavaid aegu omamoodi, kuid milline on meie kodumaa läbi minu silmade ?

Eesti kujunemine on kestnud kaua. Meid on aastasadu valitsenud Saksa ristisõdijate järeltulijad, Taani, Poola ja Rootsi kuningad, Vene tsaarid, Natsi-Saksamaa ning nõukogude okupandid. Tee omariikluseni on olnud pikk ja vaevarikas. Oma mulla eest oleme võidelnud alates Muistsest vabadusvõitlusest kuni Vabadussõjani, mõlemas nähti verd, aga ka eestlase visadust võidelda pro patria, pro libedate, pro vita.( isamaa eest, vabaduse eest, elu eest. ) Kui vabadus saabus lõplikult 2. Veebruaril 1920. aastal, siis protsess sai alguse sajand varem, kui 1916. ja 1919. aastal kaotati pärisorjuse seadus. Järgmise, kuid väga olulise tõuke iseseisvuse suunas andsid rahvusliku ärkamisaja kirjanikud – Jannsen, Köler, Jakobsen ja Hurt – kes tõstsid rahva seas eestimeelsust, millest omakorda said innustust Pätsi ja Tõnissoni põlvkonna esindajad, kes lõid 24. veebruaril 1918. Eesti Vabariigi. Hiljem on meid üritatud maailmakaartilt kustutada, aga me oleme siin selleks, et jääda.

Eestlased on aegade jooksul näidanud erakordset ühtsust – laulupeod, Vabadussõda, laulev revolutsioon ning Balti kett – kuid nüüdseks on see kadunud. ’’Eestlase suurim viga on see, et ta ei armasta; sakslane armastab sakslast, venelane venelast, lätlanegi pisut teist lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta.’’ ( A. H. Tammsaare ) Ajaloos üles näidatud ühtsus igapäevaelus ei kehti, kus käib alatasa Andrese ja Pearu moodi kemplemine, et olla naabrist parem. Ärapanijalik ühiskonnapilt peegeldub eredalt Delfi uudiste kommentaarides, kus inimesed tõestavad, et eestlase maiusroog on kaasmaalane. Ebaviisakus on üks põhjuseid, miks noored tänapäeval mujale õnne otsima lähevad. Kui Toomas Hendrik Ilvese lootus eestlaste tolerantsuse suurenemisest naabri vastu läheb täide, ning igaüks meist muretseks natuke ka selle üle, kas kõrvalmaja inimesed oma elamise talvel köetud saaks, siis tuleksid paljud maailmarändurid Ekke Moori kombel koju ning uus põlvkond noori ei lahkukski.

Minu ja teiste noorte ning teotahteliste inimeste kodumaale jäämist on meil vaja selleks, et nii majandus kui ka riik tervikuna areneks, nagu ta on arenenud seni. Pelgalt heast muljest Euroopa Liidu silmis ei piisa, ka siinsetel inimestel peab olema hea elada ! Hispaanias on 2011. aasta kevadel seis, kus peaminister Jose Luis Zapatero on Angela Merkeli silmis teinud suurepärast tööd oma riigi majanduskrahhist päästmisel, aga seda, et 20,8 protsenti inimestest elab allpool vaesuse piiri, et märka keegi. Tahaks loota, et Eestis sarnast olukorda ei teki, kus Euroopa Liidule meeldimise nimel ohverdatakse oma rahva heaolu. Meie praegused poliitikud käituvad samamoodi, tantsides tähtsate välismaa persoonide pilli järgi. Loodan, et uus põlvkond tõmbab sellele piiri, tehes kaalutletud otsuseid, mis ei otsi ilmtingimata rahvusvahelist tunnustust. Meie riik ja inimesed, kultuur ja keel – nende püsimine tuleks seada poliitikas esikohale.

Meil on soome-ugri keelkonna kauneim kõnekeel. Meil on laulud ja sõnad. Tegu on hindamatute väärtustega, mida tasub hoida. Nõukogude okupandid üritasid kolmkümmend aastat tagasi meid läbinisti venelasteks sundida, aga rahvas ja keel, mis on püsinud aastasadu, ei murdu nii kiiresti, aga tänapäeva postmodernistlikus maailmas ei saa midagi võtta iseenesest mõistetavana. Nii on meie rahvuse tähtsaim sümbol seisus, kus tuleb seda päästa ja hoida nagu UNESCO poolt kaitstud haruldast looma. Kandes edasi Ado Reinvaldi luuleridu: ’’Laps, pea ehteks surmani oma ema kodukeel,’’ võime loota, et täitub Kristjan Jaak Petersoni lootus, et selle maa keel võib laulu tuules igavikku otsida ning leida.

’’Meie homne on meie endi teha.’’ ( Toomas Hendrik Ilves ) Eesti neljas president tabas selle lausega naelapea pihta, sest kõik , mida teeme, mõjutab riigi tulevikku. Siiani oleme pärast taasiseseisvumist suutnud oma julgeolekut tugevndada, vältides vigu, mis tehti Noor-Eesti ajal. Aastaks 2011 oleme kõige enam Euroopaga lõimunud Skandinaavia ja Balti riik, olles nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige. Lisaks sellele jagame Schengeni leppega ühinenud riikidega viisavabadust ning paljude Vana-Maailma riikidega ühisraha, eurot. Kui soovime jääda iseseisvaks oma riigisisestes otsustes ning mitte langeda teiste riikide mõju alla, peame tegema õige otsuse seoses kukersiidivarude lõppemisega Eesti pinnal. Vaatamata Fukushima tuumakatastroofile ning ohtliku Venemaa lähendusele leian, et aatomielektrijaama ehitamine oma riigi territooriumile on parim lahendus, kuna meil ei ole maavärinaid ega tsunamisid ning suure naabri eest kaitseb meid kogu demokraatlik maailm. Püsimajäämiseks on vaja sõltuda eelkõige iseendast. Kuna energia on tänapäeval maailmas väga oluline, siis peab selle tootmine olema oma riigi kontrolli all.

Meid on vähe, kõigest 1,3 miljonit, aga oleme visad. Olles pikki aastaid pingutanud, lõime oma riigi. Esimesel korral ei suutnud me end kaitsta, kuid teistkordselt vabaks saades valisime tee, mis viis meid demokraatlike riikide sekka, mis pakub tulevikuks kindlustunnet. Siiski peame vaba rahvusena säilimise nimel ennast pingutama. Igaüks saab anda väikese osa, kandes eesti keelt ja meelt endaga kaasas kogu elu ning pärandades selle järglastele. Poliitilised otsused, mida teeme, võtame ise vastu. Seega – tulevik on meie enda kätes.

No comments:

Post a Comment