WIN

Laupäeval toimus siis esimene Estoloppeti sarja etapp Rakvere külje all Mõedakul. Nagu ma ka varem kirjutanud olin, on sel hooajal mu eesmärgiks sõita hästi ning loota, et M20 n-ö tipud mind segama ei tule ja võtta selles vanuses üldvõit. Kuna tegu oli mu esimese maratoniga sellisel kujul, et stardin eest pundist ning kavatsen sõita nii hästi, kui ma suudan, siis oli põdemist ja teadmatust enne starti küllaga. Kas ma sõita jõuan ? Kas minna esimestega kaasa ? Mida külma ilma puhul selga panna ? Mida suusa alla panna ? Kuidas tarbida sõidu ajal sooritust toetavaid geele ? jnejne. Mõtlesin, et eestlasele ikka meeldib lugeda teiste elust ja nii, seega kirjutan siis pikemalt oma maratonikogemusest siis..
Stardinumbriks määrati mulle 297 ning veidi üle tunni varem kohale jõudes oli esimene tee ajavõtu ülema juurde, kes oma allkirjaga lubas mind esimesse stardigruppi. Seejärel sai umbes pool tundi enne starti võistlussuusad joonele viidud ning ise läksin väiksele soojendustiirule, täpsemalt tutvusin esimese kilomeetriga, mis oli valdavalt ülesmäge. Joonele astusin nii 5min enne starti ning panin sisse oma esimese ja viimase geeli sel päeval. Stardikell tiksus 5,4,3.. ning keegi publikust hõikas ''LÄKS'' ja kõik panid minema. Enam-vähem samal ajal käis stardipauk, kui tehti see üleval olev pilt. Alguses sai rahulikult punti võetud, aga 7min möödudes hakkasin maha jääma, võtsin küll paar korda järele, kuid nägin, et sellel tegevusel pole mõtet. Nii ma siis pidin mingi 10-15 minti üksi sõitma, kuni sain endale sobiva tempoga punti, kus olid kohad umbes 25-30. Tiksusin seal pundis ning ei kavatsenudki ennast liigutada enne, kui järgi on jäänud umbes 15 või vähem KM. Reaalsus kujunes välja vähe teistsuguseks. Vaatasin, et üks kõva töövend vedas seal ning mõtlesin teda veits aidata, aga välja kujunes see, et paari minuti möödudes olin koos ühe kämpariga nii 15 sekki eest sõitnud ning esimene mõte oli ''Krt, vara sai!'' Aga polnud mõtet enam tagasi vaadata vaid kogusin siis eesolevatest tegelastest kokku neljase pundi, kus oli üks norm töövend, kellel oli teistest täiesti savi, tegi oma sõitu.

Raja pealt öeldi, et grupp sõidab positsioonidel 21-24 ning varsti, kui vana maratonihunt Allar Soo selg ees meile ''posti pani'' mängisime 20. koha peale. Sel hetkel hellitasin veel lootust sõita üle Arturi eelmise aasta 18. koht ning umbes 13km enne lõppu punti vedades mõtlesin, et vara on veel eest panna, et mul on teisi kutte veel vaja, lõputõusudel on veel võimalus kõvasti panna. Ning paar minti hiljem tuli murdepunkt, kui ma oma punsust juues kukutasin selle maha. Tekkis nii 10sek vahe teistega, mille tagasivõtmine oli oi, kui raske. Eks nad panid ees käiku ka, ma arvan. Nende sündmuste järel oligi umbes 8km jäänud ja viimane TP, kus ma otsustasin võtta välja oma Guarana laksu ning esmapilgul tundus mu pettumuseks, et vedelik oli ära jäätunud, aga õnneks siiski mitte. Kahjuks võttis see protseduur nii kaua aega, et jäin uuesti maha. Kuigi selleks hetkeks oli tõusuvariandi juhtjalg täiesti piima täis, vbla polegi mul nii täis olnud, naersin omaette. Korraks sain veel järele, aga siis jätsin ennast rahulikult maha, sest nägin, et M20 võit on käes ning ma tahtsin lihtsalt lõppu jõuda oma pakuga. Viimase 4km kaotasin sellele pundile nii 1min30sekki, sest sõitsin lihtsalt selle raja läbi. Tagant keegi õnneks ei ohustanud ning lohutasin ennast sellega, et Jordan on kõva koht küll.
Järgmine maraton on siis sel pühapäeval Tamsalus, kus lubab üsna sarnaseid olusid, mis omakorda lubab taaskord kõva ja kiiret rada, mis mulle meeldib. Lisaks sellele olen targem, et distantsi keskel tuleks ikka üks geel endale sisse tõmmata, mis mul laupäeval tänu vedama minemisele jäi tegemata, plaan oli veel 15min pundis tiksuda ja geeli võtta. Pühapäevase eesmärgi julgen ka välja öelda, kui mu silm terveks jääb, siis soovin olenevalt nimekirjast korrata M20 võitu ning võita neid, kellega sai koos pundis sõidetud, kogemusi on ju kõvasti rohkem võrreldes esimese maratoniga. Nüüd hakkan õppima üheks järeleksamiks, mis algab umbes 22h pärast. Õpimaraton algab !