Tartu Maraton

Selg on kange, kael valutab, põlved teevad valu, kui trepist alla kõndida, olen väsinult end loengusse vedanud - see on Tartu Maraton. Ma pole vist mitte kunagi 63km järjest suusatanud, rääkimata viimasest aastast, aga ära ma selle tegin.
Pärast teisipäeval toimunud eestikaid oli hinges mingit laadi pettumus, mis viis selleni, et kolm päeva järjest ei teinud ma mitte midagi, passisin kodus, mängisin 2k12 ning käisin koolis. Natuke olin ka tõbine, aga ei viitsinud sellele tähelepanu pöörata. Reedel oli isegi kahju, et trenni ei jõudnud, sest ilm oli imeline, aga õnneks püsis ilm ka laupäeval, mis seadsin sammud lõpuks trenni...aga see oli katastroof, enesetunne oli kohutav. Kannatasin seal tunnikese ning tulin ära. Üritasin mingeid kiirendusi teha, et ennast käima tõmmata, aga esimesel oleks peaaegu laksu pannud, teisel ei suutnud tihedalt sõita ning kolmandal loobusin 3 sek järel ära. Seejärel sai rahulikult päev õhtusse viidud, haigestunud isaga kokku lepitud jootmine ning enamvähem korralikult toitutud.
Enne seda kõike sai nädala keskel mõeldud välja kaval plaan, et saada ette startima ehk siis ostan Siimult numbri ära ning müün enda oma maha, aga kuna enesetunne polnud parim ning polnud kindel enda sooritusvõimes, siis loobusin ning otsustasin eesmärgiks võtta taaskord lõbutseda ning nautida. Eelmisel õhtul mõtlesin ma sõidu peale vähe, aga valmis mõtlesin ma eesmärgiks igas punktis süüa ning nautida sõitu, aga samal ajal sõidu teises pooles võistlejaterivis tõusta, eesmärgiks koht 500 parima seas. Uni oli hea ning ma olin valmis.
Pool tundi enne starti sai suusad viidud oma stardigrupis ette ritta ning 10 min enne starti tagasi tulles olid suusad ilusti alles, panin geeli sisse ning ma olin valmis. Pärast stardigruppe eraldavate aedade eemaldamist tabas ming ebameeldiv üllatus, kui minu kõrvalt, radade vahelt läksid must mööda kaks suusatajat, kelle numbrid olid kõvasti üle 1000, olin kettas ning valmis järgmisele suusaga vastu keppi lööma ning järgmine kord, kui ma sellist asja näen, teen selle ära kah !
Alguses läks kõik plaanipärastelt, sõitsin iisilt ning möödusin mõõdukalt konkurentidest tänu oma imelisele suusale, ausalt tundus, et  rohkem möödusin ma vist laskumistel kui mujal. Matu(12km) punktis olin u300 koha peale tõusnud ja jõin regulaarselt ning hoidusin oma nõrku käsi ülepingutamast, kõik oli parimas korras. Harimäe laskumisel oli plaanis toitumine ning esmakordne maratoonar suutis ikka ebaõnnestuda(võtta geel valest taskust), aga lõpuks sai kõik vajalik tarbitud ning vaatamata kaotatud ajale laskumise alguses, olin ma laskumiste lõpuks ikkagi oma pundil eest ära libisenud. Seejärel jõudis geel mõjuma hakata ning taganttuule lõigul tundsin meeletut indu hakata eespoolt tegelasi püüdma, kuigi alateadvus üritas indu maha suruda, siis andsin edasi peale. Mingi aja pärast otsustasin iisimalt võtta, sest konkurente kätte saada ei õnnestunud ning endale halvaks üllatuseks vaatasin, et pole mõndadelt meestelt ikka üldse eest ära saanud, võtsin Priksile(mitte Hanno) tuulde ning ta vedas väga hästi. Poolel maal ei olnud tänu vahepeal tehtud mõttetule tööle just parim tunne, aga edasi ma sammusin ning üldpildis oli kõik parimas korras, olin palju kõrgemal kohal, kui olin arvanud. Korra oli paanikahetk, kui teadustaja Kuutse punktis väitis, et Pullerits on must ees pool läbi läinud, aga mina ju möödusin vastavast tegelasest juba 5. km. Õnneks osutus see valeinfoks. 30-15km enne lõppu oli selline igav aeg, andsin sõitu ja midagi huvitavat ei toimunudki peale selle, et mul ähvardasid joogi- ja söögivarud otsa saada, kui isa Palu teeninduspunkti ei jõua ning seda, et esimest korda rajal kuulsin oma kohta, milleks loeti 243, mis oli pärast järgi uurides 100% tõene. Pärast koha teadasaamist hakkasid mõne aja pärast laskumised, mis viisid Palule ning need hakkasid 100% õigel ajal, sest mul läks just kuidagi raskeks. Puhkasin välja, sain isalt viimase geeli, uue joogi ning Guarana viimasteks km'teks. Kohe geel ei mõjunud, sest pikk sirge möödus väga vaevaliselt, minust sõideti ainult mööda, aga seejärel sain endale veduri, keda ma ise enne vedanud olin ning koos me hakkasime minema ja teisi maha võtma. Tõtt tunnistades poleks ma suutnud 100 meetritki vedada ilma, et ma ära poleks väsinud, aga tema taga oli väga hea sõita. Järjest võtsime punte ning ma tundsin ennast hästi selles seltskonnas ning võtsin kindla eesmärgi pundifiniš ära võtta, mille jaoks püsisin viimased 3km ilusti positsioonil grupis 2., 3. või 4. ning 800m enne lõppu nägin 50m eespool eliidinumbriga sõitjat, kelle ma otsustasin kinni püüda ning läksin gruppi vedama. Varsti oli üsna hapu olla seal ees, aga enam polnud taganemisteed ning vedasin pundi lõpusirgele ning mul õnnestus võita nii grupp, kui ka ees olnud šveitslane.
Kokkuvõtteks. Aeg näitas 3.24, selle kohta ei oska ma midagi arvata. koht oli 205, see oli ka väga norm, ei uskunud, et nii kõrgele võiks sõita ning seal püsida. Eriti veel, kui tõusmine polnud esimene eesmärk. Koht oli parem kui Alutaguse Maratonil, haha. Kuigi keskmine pulss oli vaid 170, siis on mul tunne, et ehk ma polekski suutnud paremini sõita, aga selle üle võibki arutama jääda. Mulle see maratonivärk ikka meeldis, eriti viimased 13km, kus oli mõnusalt raske :) Varu oli mul igas aspektis - Järgmine aasta top100 sees !!
Uus nädal, uued eesmärgid, laupäeval on Haanja Maraton, 1/3 jagu väiksem maa kui eile ning tundub lihtne, aga seda ta kindlasti ei ole. Loodame head ilma ning kindlat pidamist. Tegelikult ma ei salli seda klassikat üldse, sõidaks ainult uisku, kui saaks !
Pikk postitus küll, aga lühem, kui Pulleritsu oma :D